Elis Paas on Tallinna koja Secy 2014. aastal. Palusime alati särasilmsel Elisel kirjeldada kuidas ta kotta tuli, tema eredamaid hetki kojas, ülikooliõpinguid Kanadas ning edasisi plaane.
Liitusin Tallinna koja tegevustega huvilisena septembris 2010. Eelneval suvel olin paari sõbranna käest korraliku turunduskõne saanud ja asi tundus vägagi huvitav. Esimese asjana läksin kohale üldkogule, mis tookord toimus Lexuse keskuses. Lexust ma küll seni veel ostnud ei ole, aga külastus oli põnev ja pani alguse minu suhtele JCI-ga.
Peatselt peale seda asusin toimetama Presidendiball 2010 tiimis, ECM2011 erinevates tiimides ja ka Laste Jõulupuu tiimis. Presidendiball oli minu elus esimene pidu, kus mul oli põhjust kanda maani kleiti. Aitäh JCI – meie kõigile ju meeldib ilus olla. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis oli ju ka keskkooli lõpu ball 10 aastat tagasi, aga ju see vist ei olnud nii meeldejääv sündmus.
ECM2011 on meelde jäänud, kui suur ja JCI-le väga oluline rahvusvaheline üritus ja minu jaoks praegusel hetkel meeldejäävaim üritus JCI-s toimetades. Minu osa oli tegeleda turismipäeva korraldamisega, konverentsi brošüür kokku panna ning ka välkaritega (aitäh, Anu Vunk, uue sõna õpetamise eest 🙂 ) suhelda. Üritus ise kujunes minul rohkem pidude tähe all, aga keegi peab ju olema ka see, kes peopakette ostab 🙂
Suvel 2011 jõudsin osaleda veel ka suvepäevadel ja sealt mu kandidaadi-suhe JCI-ga vahepeal katki jäigi. Nimelt kolisin suve teisel poolel Kanadasse, British Columbiasse, kus alustasin oma kooliteed Victoria ülikooli äriteaduskonnas Gustavson School of Business. Erialaks MBA (Master of Business Administration) rahvusvahelise äri suunitlusega. Victoria, BC ei ole siinmail väga tuntud koht, aga Põhja-Ameerikas oluline turistikas – asub siis Vancouveri külje all Kanada läänerannikul.
Kool oli väga pingeline, aga kogemus õppida 2 aastat teisel pool maakera, võõras keskkonnas, rahvusvaheliste inimestega koos, on olnud väga arendav ja kindlasti minu ellusuhtumist ja töövõimet oluliselt muutnud. Meil oli õpilasi Indiast, Hiinast, Taiwanist, Hong Kongist, Iraanist, Saudi Araabiast, Guatemalast, Uruguaist, Türgist, Jamaicalt, muidugi Kanadast ja vahetusõpilastena ka Prantsusmaalt, Saksamaalt, Taanist ja Costa Ricast. Väga palju on MBA-s grupiprojekte, mis panevad enamuse kannatuse pehmelt öeldes proovile, kuna lisaks töötamisele väga pingelises graafikus tuleb veel ka maid jagada väga erineva taustaga (nii professionaalses kui kultuurilises mõttes) inimestega, aga ma usun ,et see kõik annab sitkust ja läbilöömisvõimet edaspidisteks väljakutseteks.
Alates 2013 algusest, kui kooliteemad hakkasid vaikselt ühele poole saama, seadsin sammud Vancouveri suunal (see on Eesti mõistes samaväärne nagu Tartu Üliõpilased tulevad Tallinnasse tööle) ja töötasin seal kindlustusfirmas kuni aasta lõpuni, misjärel naasin tagasi Eestisse. Paljud küsivad, et mis mind Eestisse tagasi tõi? Eks põhjuseid oli mitmeid, aga ütleme nii, et kodumaa on ikka kallis ja rõõm kõigi vanade sõpradega jälle igapäevaselt kohtuda ületas võõrsil elamise hüved 🙂
Hetkel töötan igapäevaselt jälle SEB Pangas ja tegelen investeerimisfondide riskidega. Olen puhtalt finantsinimene ja kogu elu erinevates pankades töötanud. Minu moto on, et “Inimesest ei tea ju kunagi, mida oodata, aga numbrid on ikka need, mis alati tõtt räägivad 🙂” Nali naljaks, aga eks tegelikult elus on siiski mitmekülgsust vaja ja seetõttu olen ma kibekiiresti ka tagasi JCI toredasse seltskonda pöördunud.
Alustasin Jaanuaris tegelemist JCI Tallinn sünnipäeva ürituse mini-konverentsi kokkupanekuga ja võtsin vastu ka Secy positsiooni selleks aastaks. Secy-na saan juhatuses päevakorras olevate teemadega kursis olla ja ehk endagi kogemustest üht – teist panustada. JCI-s ma siiski pea ees igasse projekti sukelduda ei plaani, sest ka mu pisike poeg vajab palju tähelepanu. Aga eks elu ongi oma aja oluliste ja meeldivate asjade vahel jagamine.
Ilusat aasta algust meile kõigile!
Elis Paas
JCI Tallinn Secy 2014
